Lipumägi

Lipumägi on koht, millega on seotud mitmeid rahvapärimusi:
nimi tulnud sellest, et Peeter Esimesel olnud üks väga suur ja tore lipp, mis seal lehvinud;
enne Põhjasõda olnud Lipumäe all vesiveski, veel hiljuti olnud jõel näha palgitungad - veskitamme jäänused. Põhjasõja ajal olnud selle veski möldriks Stefan Raabe (Ronga Tehvan). Ta tundnud sooteid ja juhatanud 1000-pealise rootslaste ratsasalga ringi läbi soode ja metsade Pühajõest lõuna poolt (Narva poolt) Voka mõisa peale, kus olnud Seremetjevi staap. Lahingu algus olnud 17. nov. 1700 kell 17.00. Vene vägi põgenenud. Lipumäel olnud siis Karl XII staap;
ühel pimedal sügisööl tulnud veski juurde röövlid hobusega ja nõudnud villa ning varandust. Mölder sulgenud kõik uksed ja aknad ning pidanud kaua vastu. Koidikul hakanud kuked laulma, mille peale mölder öelnud: "Juba kikas kiirgab, aga röövlid ei lahku." Siis olla nende väikesel tütrel läinud korda külasse minna abi kutsuma. (Põrandas olla nii suur auk, et möldri väikene tüttar pääsenud läbi.) Aga kui abi tuli, olid röövlid ikkagi jõudnud veskisse sisse murda, möldri pere tappa ja viljakoormaga ära minnes veski põlema süüdata.
Lipumäe alt läks vanasti tee üle jõe. Veskikohast ülesvoolu silla juures asub suur kivi, mille pikkus on 10,8 m ja ümbermõõt 26,8 m. Kivi peetakse eestlaste muistseks ohvrikiviks ja see on looduskaitse all. Kivil on kiri, mis teatab, et kõrvalolev tee ja sild on ehitatud 1901. aasta suvel.1893. aastal ilmus Peeter Koidu sulest 84-leheküljele raamat "Vanapoisi avaldus". Kahe kaupmehe - noormehe ja neiu tutvumisega selle kivi juures algab selle jutustuse sündmustik. Nende noorte õnnetu armastus on raamatu sisuks. Tee rajamisel taheti see kivi killustikuks purustada. Kui pargi omanikku tutvustati selle raamatuga, siis jäeti kivi purustamata ja kivile asetati raudkivist pink, et möödujai võiksid pingil istudes veidi jalgu puhata ja mõtteid mõlgutada noorusest ja armastusest.