Illuka

Illuka vald asub Ida-Virumaa kesk- ja kaguosas, ulatub Ahtme lähistelt Narva jõe ülemjooksuni 517 km², 1163 el. Keskus on Illuka küla (88 el.).
Vaatamisväärsused on Kuremäe klooster, Kurtna järvistu (LK), Illuka mõisahoone, Boroni jõe ürgorg, Kõnnu dendraarium, Kalevipoja haud.

VAIVARA

Vaivara vald on Eestimaa kõige idapoolsem vald. Ta paikneb Ida-Viru maakonna idaosas piirnedes põhjas Soome (Narva) lahega, idas Narva ja Narva-Jõesuu linna, Narva jõe ja Narva veehoidlaga, lõunas Illuka vallaga, läänes Sillamäe linna ning Toila vallaga. Valla lääneosas, ümbritsetuna valla territooriumist, paikneb Kohtla-Järve linna Viivikonna (Sirgala) linnaosa. Valla põhjaosa piirneb Kirde-Eesti lavamaal Perjatsi, Pimestiku ja Udria kohal kõrge pangaga, mida liigestavad Perjatsi, Pimestiku, Udria ja Laagna ojad. Lavamaal paiknevad Sinimäed (LK) on ligi 50 m lavamaast kõrgemad.Valla lõunaosa on Alutagusesse kuuluv laialdane metsaala.Loodusvarad on põlevkivi, turvas, kruus, liiv, sinisavi ja lubjakivi. Viis jahirendiala, kalavarud Narva veehoidlas, Narva ja Mustajões. Põlevkiviga on seotud põhiline tootmistegevus valla territooriumil. Seal asuvad Narva põlevkivikarjäär, Eesti Elektrijaam ning 1999. a. valminud ohtlike jäätmete sorteerimise ja ladustamise paik.Maa-ameti Katastrikeskuse andmetel on valla suuruseks 397,97 km2, mis moodustab ligi 12% maakonna territooriumist. Siseveekogusid on vallas 1156,2 ha ja merepiiri 12 km. Põhiosa asulatest on koondunud valla territooriumi põhjaossa Tallinn-Narva maantee ja raudtee ümbrusse. Valla keskus paikneb Sinimäe alevikus, kaugus maakonna keskuseni on 30 km.Vaivara valda on registreeritud 01.01.2010.a. seisuga 1788 inimest (Rahvastikuregister). Valla haldusterritooriumil paikneb 20 asulat - 18 küla: Arumäe (23), Auvere (25), Hiiemetsa (11), Hundinurga (13), Laagna (41), Kudruküla (98), Meriküla (16), Mustanina (33), Peeterristi (54), Perjatsi (63), Pimestiku (8),Puhkova (39), Soldina (94), Sõtke (56), Tõrvajõe (32), Udria (25), Vaivara (171), Vodava (19) ning Sinimäe (393) ja Olgina (531) alevik ning omavalitsuse tasandile on registreeritud 43 inimest.Naisi on 891 ja mehi 897.Rahvusliku koosseisust on vallas 25% eestlasi, 65% venelasi, 3% valgevenelasi, 2% ukrainlasi ja 2% soomlasi jm.. Elanikke teenindavad põhikool Sinimäel, Vaivara Lasteaed eesti ja vene rühmadega Sinimäel ning vene rühmaga Olginas, Vaivara Huvikeskus Sinimäe, Olgina ja Vaivara raamatukogudega ning spordisaaliga Olginas. Kasutatakse ka kooli spordisaali. Postkontor on Sinimäel.Kommunaalteenuseid osutab KA Vaiko AS.Aktiivselt tegutsevad mittetulundusühingud: spordiklubi Sinimäe SK Sõnn Sinimäel ja AMV Racing Vaivaras ja Maarahvaselts Vanatare Laagnal. Traditsioonilised üritused on Laagna-Puhkova külapäev juuli teisel nädalavahetusel ning Vanatare maalaat mais ja septembris.Traditsiooniks on muutunud spordipäevad suvel ja talvel.Uued remonditud ruumid said Olgina ja Vaivara raamatukogud. Rajamisel on huvikeskuse hoone, kuhu saavad oma ruumid Sinimäe raamatukogu ja muuseum.Valla territooriumil on Põhjasõja, I ja II Maailmasõja ning Vabadussõja mälestusmärgid ja vaatamisväärsused. Kaunid paigad on Vaivara Sinimäed (Tornimägi 69,9 m ü.mp., Põrguhauamägi 83,2 m ü.mp. ning Pargimägi 84,6 m ü.mp.), kõrge pank Perjatsi, Pimestiku ja Udria kohal, Langevoja ja Tõrvajõe joad. Avatud on matkarada. Puhkevõimalusi pakuvad turismitalud ja Laagna hotell veepargiga.Traditsiooniks on saanud iga-aastane Utria dessandi korraldamine Erna Seltsi, Vaivara Vallavalitsuse, Kaitseliidu Peastaabi ja Kaitseliidu Alutaguse Maleva pooltSõjamänguga meenutatakse 17. jaanuaril 1919. aastal toimunud edukat dessanti Eesti meraväe alustelt Utria randa

ALAJÕE

Alajőe vald asub Ida-Virumaa maakonna lőunaosas, ulatub piki Peipsi pőhjarannikut Uuskülast Narva jőe lähteni; 766 elanikku. Rööbiti rannikuga kulgevad metsaga kaetud luiteahelikud, neist pőhja poole jääb soostunud tasandik.
Keskus on Alajőe küla , 44 km Jőhvist. Tuntumad külad on Karjamaa , Katase , Remniku , Smolnitsa , Uusküla ja Vasknarva .
Pőhilised tegevusalad on seotud turismi ja kalapüügiga. Tähtsamad ettevőtted OÜ Peipus, OÜ Peipsi Grupp (kalandus) ning OÜ Villa Marika ja AS N&V (turism).
Arenguvőimalusi pakuvad liiva, turba, jahi- ja kalavarud.
Peipsi pőhjarannikul asub arvukalt suvilaid.
Vasknarvas asub paadisadam.
Elanikkonda teenindavad Alajőe rahvamaja, raamatukogu, velskripunkt ja 3 kauplust (Vasknarva, Alajõe).
Vasknarvas ja Alajőel asuvad őigeusu kirikud.
Vaatamisväärsused on Vasknarva kindluse varemed ning Katase kadakas. Traditsioone aitavad alal hoida külapühad. Puhkevőimalusi Peipsi liivaluidetel koos ööbimisvőimaluste ning toitlustamisega pakuvad aastaringselt külalistemaja Katariina, hostel Villa Marika, hotell Suvi ning puhkemaja Uuskülas.
SümboolikaVapp - sinise vőrguga kaetud kuldse kilbi alumisel poolel on sinine laineline palk, milles hőbedane kala. Vapikujundid ja -värvid viitavad valla nimele, Peipsi järvele ja Alajőele ning vallarahva jaoks tähtsale kala vőrgupüügile. Vapikujundus osutab ka Alajőe valla seosele Narva regiooniga.

Avinurme

Avinurme vald on keskmise suurusega vald Ida-Virumaal. Valla suurus on 193,6 km2. Elanike arv 1500.Maakonna teiste valdadega piirneb Avinurme põhjas Tudulinna ja idas Lohusuu vallaga.
Avinurme on Ida-Virumaa kõige edelapoolsem vald, piirnedes lõunas ja läänes Jõgevamaa Torma valla ning loodes Lääne-Virumaa Laekvere vallaga. Asukohast ja loodusoludest tingituna on piirkonnas tugevad käsitöö- ja ettevõtlustraditsioonid, mis baseeruvad põlvest põlve edasi antud puutöötraditsioonidel. Avinurme vald asub perspektiivse Peipsi-äärse turismipiirkonna läheduses, omades eeldusi kasvada piirkonna kultuuri- ning teenindusalaseks tõmbekeskuseks.Asustuse kujunemise ja arengu määrab suures osas paiknemine Alutaguse metsa- ja soomassiivide äärealal. Täna määratleb Avinurme valla elanik end endiselt avinurmikuna - kogukonnana, mida on kanditud ühest haldusjaotusest teise ning kus seeläbi on tekkinud ja tugevnenud piirkonna oma identiteet.

Волости Ида- Вирумаа

Aseri vald – väike vald Ida-Virumaa loodeosas, Soome lahe rannikul. Põhjast piirneb vald Soome lahega, läänest Lääne-Virumaa Viru-Nigula vallaga, idast Lüganuse ja lõunast Sonda vallaga.
Aseri valla pindala on 67,1 km2. Sellest 30% on kaetud metsaga, haritavat maad on 41.5%, looduslikke rohumaid 11,4% ja muu maa all on 17,1%.
Aseri valla keskuseks on Aseri alevik, kus elab 1642 inimest. Alevikku ümbritsevad 8 küla. Koogu külas elab 28 inimest, Rannu külas 174, Kõrtsialuse külas 36, Aseriaru külas 37, Kõrkkülas 35, Kalvi külas 54, Kestla külas 34 ja Oru külas 21 inimest.
Kokku külades: 419 elanikku. Vallas kokku: 2061 elanikku.
Seisuga 01.05.2010

Aseri kaugused linnadest:
Püssi 18 km
Kohtla-Järve 30 km
Jõhvi 39 km
Rakvere 35 km
Kiviõli 20 km
Tallinn 125 km
Kunda 25 km

Vaade Eru lahele

Purekkari neem

Käsmu järv

Joaveski

Altja küla

Tunne Kelami Lahemaa fotod

Sõna VIRU päritolu

Viru nime päritolu on raske välja selgitada. Täie kindlusega ei suudeta öelda, kust nimi pärit on. Enamasti on hõimule ja ja rahvale nime andnud naabrid. Nii näiteks pole Eesti pärit eesti keelest, samuti pole ka Soome lähtunud soome keelest. Ka Viru puhul pole suudetud laenulist päritolu tõestada. Kuna virulasi ümbritsesid lähemad sugulaskeeli ja murdeid kõnelevad rahvusrühmad - põhjas hämelased ja soomlased, idas vadjalased, lõunas vaialased (Vaia = Vaiga maakonna asukad), läänes järvakad ja harjulased -, siis on igati põhjendatud otsida nime lähtekohta oma keelest ja sugulaskeeltest.
Tundub, et kõige usutavama võimaluse on esitanud Julius Mägiste. Etümoloogilises sõnaraamatus on ta toonud nimele Viru võrdluseks järgmised sõnad: virukas (gen. viruka) `kasvult suur, tugev`, sama vir-tüve teiste sufiksitega vire (gen. virda) `terav, läbitungiv (tuul)´, soome vireä `elav, vilgas, ärgas`. Võimalik, et sama tüve tuletiseks on ka virge, virk ja virgutama. Selline lahendus eeldab, et nimi ongi sündinud Virumaa naabrite keeles.
Samasuunalise lahenduse on pakkunud ka Lauri Kettunen. Tema esitab teise võimalusena oletatava isikunime *Viroi. …
Viru on eakas nimi. Enn Tarveli andmeil esineb Virumaa esmakordselt ühel 11. sajandi Rootsi ruunikivil (ema pannud pojale mälestuseks kivi, millel seisab, et poeg tapetud Virumaal).
Esmakordselt on ta ka kirjas "Hendriku Liivimaa kroonikas" (13. saj.) latiniseeritud maakonna nime kujul Vironia, Vyronia. Samas on ladinapäraselt antud Virumaa elanik, virulane: vyronenses, virones. Varasemate kirjapanekute, soome pruugi ja eesti keele ajaloo põhjal võime öelda, et ka eesti keeles oli Viro. Nimi ise on muidugi vanem kui nood kirjapanekud. Samast sjandist pärit "Taani hindamise raamatus" (Liber Census Daniae) esineb Lääne-Eestis (Nissi) Viruküla (LCD Virae kil¿, 1394 Virculle, 1598 Wirrokull), mis viitab sidemetele Virumaaga.
Soomlased on maakonna nimega hakanud tähistama kogu Eestit (Viro) ja virolainen on neil eestlane. Peale selle on Soomes, eriti lahe ranniku lähedal mitmeid viro-algulisi kohanimesid, nagu Virolahti, Virojoki; Karjala kannasel küla Virola. Seal esines varem lisanime Vironen, Virolainen, millest hiljem kujunes perekonnanimi.
Virumaal on Viru-nimesid vähe.

Esiajaloost taasiseseisvumiseni

Ilus on Su lugu, Virumaa, muistne Alutaguse: iidsete hiietammede ja valgust armastava inimeste, Kalevipoja legendide maa…Hirmus on olnud Su saatus: mõõka pead Sa oma vapil kandma. Pole ilmakaart, millest sõjad poleks Sind süüdanud…Ikka ja jälle tuhast tõusta. Kuidas Sa küll suudad?
Virumaa on üheks Eesti varaseima inimasustuse piirkonnaks. Umbes 8000 aastat tagasi sai Narva jõe org sobivaks elupaigaks kiviaja küttidele-kalastajatele. Eesti ala vanima, umbes 5000 aasta vanuse keraamika esmaleiukohaks on Narva jõe äärsed asulad.
Kiviaja lõpuperioodist pärineb Lüganuse valla Sope kalmistu. Siia maetud tundsid algelist maaviljelust ja koduloomade pidamist, mis kujunes põhiliseks elatusallikaks pronksi- ja rauaajal.
Umbes 3000 aastat tagasi laienes asustus uutele viljelusaladele, selle perioodi mälestised paiknevad piki põhjaranniku lavamaad.
Rahvusvahelises plaanis huvipakkuvaima ja ka arvukaima mälestiseliigi, kultusekivide funktsioon jääbki lahtiseks.
Asustuse eelistatuimaks paigaks sai Purtse jõe org, kus on hästi jälgitav kaldavormide areng. Umbes 6. sajandil e.m.a. hakati siin surnuid matma kivikirstkalmetesse, mis on oma nime saanud kalme tsentrumis paikneva paekivikirstu järgi. Eesti vanimad raudesemed leiti Lüganuse valla Jäbara kalmest.
I-II sajandil m.a.j. levinud tarandkalmetes moodustusid suurtest kividest ristkülikukujulised tarad. Tarandkalmevorm püsis kasutusel pikki sajandeid, alul maeti põletamata, hilisemal perioodil põletatud surnuid. Virumaa paistab silma peamiselt pronksist valmistatud ehete rikkusega, sealjuures varaste sõletüüpide rohkuse ja unikaalsuse poolest.
I aastatuhande II poolel rajati Eestimaale linnused, Ida-Virumaale Purtse Tarakallas ning praeguse Aa lähedale Alulinn. Alulinnaga seostatakse Alutaguse nimevormi teket ja tema tähtsusele viitab siit päevavalgele tulnud peit- või ohverdusleid, mis koosneb ligi 90-st raudesemest. Enamik Eesti ala aaretest on leitud Virumaalt, müntide ja ehete kõrval on tähelepanuväärne pronkskausside rohkus.
Esiaja rikkal ja rahutul lõpuperioodil, 10.-13. sajandil tulid Ida-Virusse vadjalased, nende kääpad paiknevad maakonna ida- ja lõunaosas. 18.02.1268 tungisid Virumaale novgorodlased vürst Dmitri ja pihkvalased oma leedulasest vürsti Daumantase juhtimisel ja põrkusid Rakvere lähistel ühe jõe (arvatavasti Kunda jõe) ääres kokku Harju Viru ordu ja Tartu piiskopkonna vägedega. Lahingud olid ägedad ja ohvriterohked,mõlemad pooled kandsid tõsiseid kaotusi ja langenute seas oli ka mitmeid nimekaid mehi, nende seas Tartu piiskop Aleksander. (Artur Ruusmaa)
Asustuse põhiraskus langes endiselt põhjaosale, siin kujunesid välja Askele ja Alutaguse muinaskihelkonnad. Askele hõlmas Lüganuse ala, Alutagusesse kuulusid Jõhvi ja Vaivara kihelkonnad ning suur osa Iisaku kihelkonnast.
Eesti esiajaloos on Ida-Virumaal tähtis koht, nii asustuse algusaegu kui ka paljusid materiaalse kultuuri nähtusid on tundma õpitud just Ida-Virumaa ainese põhjal.Võõrvõimude all
Viimased 1000 aastat on Virumaa ajalugu täis võitlusi ja võõrvõimude vahetusi.
13. sajandi algul rüüstasid siinsaksa ristisõdijad, 1219.-20. Ristisid rahvast taanlased, mille käigus tähendati üles ka külakohtade suurus.
Taani võim püsis Põhja-Eestis üle saja aasta. 1346 müüs Taani oma valdused Saksa Ordule. Viimane kindlustas üle 200 aasta kestnud rahuperioodi, mille katkestas 1558. aastal alanud Liivi sõda. Venelaste esimese löögiga laastati kogu Ida-Virumaa: põletati Narva linn ja Jõhvi kirik, vallutati Edise ja Vasknarva linnused ning 1561. aastal oma tegevuse lõpetanud Saksa Ordult võttis võimu üle Rootsi kuningriik.
1700. aastal alanud Põhjasõjas piirasid venelased jälle Narvat, kuid kuningas Karl XII juhitud Rootsi armee lõi lahinguväljal kolmekordses ülekaalus olnud vene vägesid.
Venelased võtsid revanzhi aastal 1704, kui Peeter I juhtimisel sunniti Narva linn kapituleeruma ja Ida-Virumaast sai vene tsaaririigi osa.
Vene revolutsioonide segaduses kuulutati 1918 veebruaris välja Eesti Vabariik, mille sama aasta varakevadel okupeerisid saksa väed, kes jäid siia kuni 1918.aasta novembrini.
1918 novembris algas Vabadussõda Narva vallutamisega Punaarmee poolt. Bolљevikud kuulutasid Narvas välja Töörahva kommuuni ja detsembris langes ka kogu Ida-Virumaa.
Jaanuaris algas eestlaste vastupealetung ja Utrias maabunud meredessant vabastas Narva. Töörahva Kommuuni likvideerimisega lõppes enamlaste võim. Edasine sõjategevus kandus Lõuna-Eestisse. Sõja lõpuperioodil püüdsid venelased Narva tulutu ründamisega mõjutada läbirääkimiste käiku.
22-aastase iseseisvusperioodi lõpetas Narvas ratifitseeritud baaside leping, millega toodi sisse vene väed. 1940.aastal toimus nende toetusel Eestis enamlaste riigipööre ning Eesti kuulutati Nõukogude Liidu osaks.
II maailmasõjas viibisid siin 1941.-44. Saksa väed. 1944. aasta veebruari algul alustas Punaarmee suurpealetungi Narva jõe joonel. Linna elanikkond evakueeriti, ajalooline vanalinn hävis Punaarmee märtsikuises pommi-rünnakus.
Narva rindel käisid ägedad lahingud, kuid kumbki pool ei saavutanud edu. Juulis taandusid saksa väed Sinimägedesse, Narva jäeti venelastele. Juuli lõpul ja augusti algul toimusid Sinimägedes ägedaimad ja ohvriterohkemad lahingud, mida Eesti pinnal on kunagi peetud. Punaarmee edu ei saavutanud ja loobus pealetungist piki Narva-Tallinna teed. Pärast seda kandus sõjategevus Lõuna-Eestisse ning septembris jätsid sakslased Sinimägede kaitseliini lõunast tuleva piiramisrõnga ohu tõttu maha. misjärel Punaarmee hõivas kogu Eesti.
Eesti jätkas Nõukogude Liidu osana. Aga kohe kui 1991. aasta augustis Venemaal toimunud ebaõnnestunud riigipöördekatse järel võimalus avanes, kuulutati end taas iseseisvaks.

Virumaa loodus

ASEND. Ida-Virumaa on Eesti kirdepoolseim maakond, mis kolmest küljest ümbritsetud veega. Põhjast piirab maakonda Soome laht, idast Eesti-Vene piiriks olev Narva jõgi, lõunast Peipsi järv. Vaid metsade ja soode keskel kulgevalt läänepiirilt algab Lääne-Virumaa ning jupikese lõunapiiri taga Jõgevamaa.Enne 1940. aastat moodustasid Ida- ja Lääne-Viru maakond ühtse Virumaa, Avinurme ja Lohusuu vallad olid Tartumaa osaks.Ida-Viru maakond jaguneb 16 vallaks ja 7 linnaks, millest suurimateks on Narva, Kohtla-Järve, Sillamäe ning maakonnalinn Jõhvi.
Tuhandete aastate jooksul on suuremad jõed kujundanud Ida-Virumaa võitmatuna tunduvasse paekaldasse on ürgorud. Väiksemad, võitluseta alistunud, viivad oma vee merre, moodustades panga astmetel Tõrvajõe, Langevoja, Aluoja ja kõrgeima: Valaste joa. Mida kaldast kaugemale, seda rohkem võtavad võimu mõhnad ja oosid, andes maa ja selle elanikud omakorda üle soode meelevalda.
Saka-Ontika-Toila pankrannik on Balti klindi kõrgeim ja kõige pikem katkematu osa, mis kulgeb Sakalt Toila klindilaheni.
Vanaaegkonna kivimite tundmaõppimisel on ta pälvinud loodusteadlaste tähelepanu juba kahe sajandi vältel, eelkõige kambriumi ja alamordoviitsiumi suurejoonelise paljandina. Pankranniku keskmine kõrgus on üle 50 m, Ontika lähistel saavutab ta maksimumi – 55,6 m.
Panga ja veepiiri vahele jääv ebatasase pinnaga väga kivine rusukalle on valdavalt kaetud lehtpuumetsaga.
Siin asub ka Eesti kõrgeim, 25 meetrine Valaste juga.
1996.a. valis Teaduste Akadeemia looduskaitsekomisjon üldsuse ettepanekul Põhja-Eesti pankranniku looduspärandiks ja rahvuslikuks sümboliks. Samuti on maakonnas riikliku kaitse all olev pankrannik esitatud UNESCO maailmapärandi nimistusse kandmiseks.
Kurtna järvistu on Eesti suurim ja paikneb Iisaku-Illuka-Kurtna liustikutekkelise pinnavormi põhjaosas – Kurtna mõhnastikus. Ligi 30 ruutkilomeetri suurusel alal paikned 40 mitmesuguse suuruse ja sügavusega järve, väheesinevate tüüpide esindajat.
Järvistut ümbritseva piirkonna looduskasutus on aastakümnete jooksul loodust oluliselt mõjutanud, viies pöördumatute muudatusteni.
1987. aastal loodi siinse looduse kaitseks maastikukaitseala.
Vaivara Sinimäed koosnevad kolmest omavahel liitunud ida-läänesuunalise orientatsiooniga vallseljakust. Nende kogupikkus on 3,4 km, põhjajalami kõrgus ligikaudu 35 m.
Läänest vaadatuna on mägede absoluutseteks kõrgusteks: Tornimägi 69,9 m, Põrguhauamägi 82,3 m ja Pargimägi 84,6 m.
Oru park on Eesti üks liigirikkamaid (üle 200 puu- ja põõsaliigi) parke, mis asub Pühajõe suudmes ja on rajatud sajandivahetusel Riia Loomaaia direktori G. Kuphaldti pargiplaani alusel ja juhendamisel.
Uljaste järv asub samanimelise liustikutekkelise oosi ja raba vahel 66 m kõrgusel merepinnast, keskmise sügavusega 2,5 m. Järve põhjas on rohkesti allikaid.
Järv ja oos on Kiviõli ja Sonda elanikele meelispuhkekohaks.
Boroni jõe orus on säilinud üle 100-aastased puistud, kus inimene pole veel loodusele vahele astunud. Ürgmetsa ilmet suurendavad veelgi 1,5 m kõrgused laanesõnajalad ning paks samblakiht puudel. Jõeorus paljanduvad kesk-devoni kivimid.
Narva kosk asub Narva jõel, kus Kreenholmi saar jagab jõe kaheks. Idapoolse joa kõrgus on 6-6,5 m, läänepoolne 3,2-6,5 m. Hüdroelektrijaama tammi tõttu on kosk suurema osa aastast veevaene.
Pika ajavahemiku jooksul on Peipsi järve järk-järgulisel taandumisel selle põhjarannikule tekkinud omapärased luited. Need rannamoodustised ulatuvad ka kilomeetrite kaugusele järvest, mitmekesistades Alutaguse soid ja rabasid.
Põhjakalda kaks osa – Järvevälja ja Smolnitsa luitestikud on võetud riikliku kaitse alla.
Looma- ja taimeharuldusi on Ida-Virumaal hulgaliselt. Siinsed metsad on koduks lendoravatele, ilvestele, mitmetele kotkaliikidele. Taimeharuldustest nimetagem ida-võsalille, harilikku kobarpead ja villtulikat. Meie loodusmaastikud on kodukohaks paljudele käpalistele.
Kahjuks on inimtegevus oluliselt muutnud Ida-Virumaa looduskeskonda. Vaevalt võime kiidelda Baltimaade kõrgeima kunstliku üle 150m kõrgusega "mäega" Kiviõlis, shlakimäestikuga Kohtla-Järvel, aherainemägedega kaevanduste lähikonnas aga ka Narva veehoidla ja selle lähikonnas asuvate tuhaväljadega, rekultiveeritud põlevkivikarjääridega, maapinna vajumisega ja põhjavee depressioonilehtritega põlevkivikaevanduste piirkonnas, Sillamäe radiatsioonijärvega...
Lisaks mainigem, et ka Eesti kõrgeim juga on samuti inimkätega loodud.

Hans Glass

Hans Glass (1846 - 1920). Sündis Suure-Jaani kihelkonnas Vastsemõisas. 1868 - 1891 töötas Toila elementaarkooli koolmeistri-juhatajana, hiljem samas koolis vallakooli juhatajana. Toilast asus ta ümber Austraaliasse, kus ta hiljem suri. Tal oli suuri teeneid Toila haridus- ja kultuurielu arendamisel. Ta oli silmapaistev õpetajana ning laulu- ja pasunakoori juhina.

Igor Severjanin

Igor Severjanin (16 mai 1887 - 20 dets 1941). Alates 1910 aastast käis Severjanin Toilas suvitamas. Hulk tema poeese on pühendatud Toilale ja Põhjarannikule. 1918 aastal sõitis ta Peterburist Eestisse ja asus elama Toilasse. Siin sai tema elu- ja töökaaslaseks Felissa Kruut. Toila perioodil tutvus Sverjanin eesti kirjanikega, mis soodustas tema loometegevust. Eestis elades andis ta välja seitse uut luulekogu ja neli värsiromaani. Tõlkis ka eesti luulet vene keelde.Severjanini looming Toila perioodil:
Luulekogud:
"Crame de violettes""Pühajõgi""Vervena""Fee Eiole"

Kuulsad inimesed Toilast

Abram Simon (24. jaanuar 1844 - 12. märts 1925). A. Simon sündis Pühajõe külas Stepandi talus. 1859. Aastal läks ta Peterburi Apraksini töökotta tõldsepaks õppima. 1863. aastal ostis isa talle Toilasse Kangrumaa talu. Maja ja töökoja, ehitas ta aga ise. Põllutöö kõrvalt valmistas ta peamiselt mõisnike tellimusel kupee- ja landootõldu, toredaid ja lihtsaid dogart - vankreid. Toila ja ümbruskonna peremeestele tegi kahe- ja ühehobuse sõiduvankreid. 1863. aastal kutsus Abram oma kaks venda ja veel teisi noormehi - kokku sai 12 lauljat - ja õpetas neile neljahäälse koraali "Meil abi tuleb jumalast". Esineti peamiselt Pühajõe kirikus. 1864. aastal ehitas ta koolimaja Toila-Altkülla. Peale selle on ta ehitanud veel ühe koolimaja, kuhu, pole teada. 1868. aastal oli ta üks pasunakoori asutajaid. Ta käis ka 1869. Aastal oma meeskooriga Tartus esimesel laulupeol. 1870. aastal oli Abram Toila kalmistu rajamise eestvedaja. 1882. aastal tõi Abrami rajatud esimene Eesti teatrimaja talle üle eestimaalise kuulsuse. Olgu tema poolt tehtust veel kokkuvõte: teatrimajale valmistas ta lavaseadmed ja mööbli; parandas ja häälestas mõisate klavereid; tegeles kalapüügiga, ehitas purjepaate - neist 8 endale.; valmistas 5 viiulit, 2 altviiulit ja ühe tрello; laulis koorides, mängis näidendites ja puhkus orkestris bassi; oli eesti Kirjandusmeeste Seltsi liige ja veel palju muudki.

ORU LOSS JA PARK

Palju on saja aasta jooksul kirjutatud Oru pargi, Oru lossi ja Pühajõe loodusilust. Siia tulevad sajad ja tuhanded matkajad igal suvel, et nautida seda suurepärast vaatepilti, mida küll ainsana pakub see koht, kuhu on koondatud Balti mere ranniku loodiseilu.Teatakse kõnelda, et kui ränkrikas vene kaupmees Jelissejev otsustas omale ehitada villa suvekuude veetmiseks, langenud ta umbkaudne valik Balti mere rannikule. Siin arvas ta leida võivat sobiva paiga, mis erineks tema igavaksjäänud luksusvilladest Prantsuse Riveeral. Nõudmised uue suvituskoha valikul olid suured, ja arhitektid, kes välja saadeti, matkasid läbi kogu Balti ranniku, et leida midagi umbkaudseltki sarnast sellele, millest unistas nende käskija. Ei jäänud järele vaatamata Läti tuntumad mereäärsed asulad, kuid sealseid kohti ei söandanud nõudlikule mehele valikuks esitadagi. Siis jõutigi järjega Viru rannikule - Toila-Orule. See koht haaras arhitekte väga ja enam polnud kahtlustki - siia kohta ja ei kuskile mujale me ehitame!1897. aastal ostis Grigori Jelissejev pühajõe paremkaldalt asuvad Kantsi ja Looga talud nende omanikelt 30 000 rubla eest ja Pühajõe karjamõisa omanikult 94 000 rubla eest. Kokku oli ostetud ca 144 hektarit maad, mis hõlmas pühajõe suudmeala koos männikuga jõe vastaskaldal, Nõiametsa ja jõe paremkaldal ja nendega koos mereranniku jõe suudme ümbruses. Loss ehitati "Detski domiku" projekti järgi. Selle juurde rajatav 90 hektari ruuruse pargi plaani pidi koostama Riia linnaaedade direktor arhitekt Georg Kuphaldt.Juulis olid vundamendi kraavid "detski domiku" ehitusele juba kaevatud ja hoogne ehitus Pühajõe paremkaldal käimas. Ehitusel tegid tööd üle 300 mehe. Päevapalk oli suur, sellepärast tekkis nii mõneski lähikonna mõisas tööliste puudus, kuna kõik kippusid Jelisejevi juurde tööle.Oru loss ning selle kõrvalehitused kasvuhoone, maneez, teenijatemaja ja kirik said valmis augustikuus 1899. aastal. Väga kiiresti ehitati kirik - juunis alustati ja augusti keskpaigas lõpetati. 16. augustil 1899 õnnistati Jelissejevi perekonnakirik Riia ja Miitavi piiskopi agahvangeli ning kaheksa preestri poolt. Pärast õnnistamist toimus lossis suur pidu, millest võtis osa ka Eestimaa asekuberner Dirin. Koos kiriku pühitsemisega toimus ka kogu lossikompleksi sissepühitsemine.Läbi pargi suunduvad sõidu- ja ratsutamisteed, on mitmesuguse spordi tarbeks mõeldud väljakud, eelistatud vaatekohtadele on puhkekohad ja paviljonid ehitatud. Sillad on valmistatud graniidist ja jõe paisutamisega on kujundatud joad.

Aluoja joa astangud

Jõhvist Toilasse tulles, enne Vokka suunduvat asfaltteed, näeme Pühajõe kaldapeal asuvasse endisesse Pühajõe mõisa suunduvat teed, mis viib Pühajõe lisajõe Alujoa (rahvasuus sagedasti veel Mägara ojaks, Härjaojaks või Sepaojaks nimetatud) juurde.Aluojal enne Pühajõkke suubumist umbes 180 m ulatuses moodustub omapärane neljast suuremast ja mitmest väiksemast astmikust ilus väike joastik.Lubja- kivisel ojaveerul enne joastikku purskub kaldamüüri alt paelõhangust välja läte-Aluoja ohvriallikas. "Aluoja kohta on säilinud palju rahvapärimusi. Esivanemad austasid ennemuistsetel aegadel Aluoja allikaid, kus arvati peituvat hingestatud olevusi. Allikale kanti ohvriandameid, mis pidid selle toojale kindlustama kala-ja jahiõnne, võitu vaenlase üle sõjas. Lamedad terrassid kanjoni servades on tekkinud pae murdmise tagajärjel. XVII saj. töötas Aluojal suur lubjaahi. Tõenäoliselt on siin paasi murtud juba ka XIII sajandil seoses Pühajõe linnuse rajamisega. Aluoja juga kuulub nüüd ka looduskaitse alla.

Lipumägi

Lipumägi on koht, millega on seotud mitmeid rahvapärimusi:
nimi tulnud sellest, et Peeter Esimesel olnud üks väga suur ja tore lipp, mis seal lehvinud;
enne Põhjasõda olnud Lipumäe all vesiveski, veel hiljuti olnud jõel näha palgitungad - veskitamme jäänused. Põhjasõja ajal olnud selle veski möldriks Stefan Raabe (Ronga Tehvan). Ta tundnud sooteid ja juhatanud 1000-pealise rootslaste ratsasalga ringi läbi soode ja metsade Pühajõest lõuna poolt (Narva poolt) Voka mõisa peale, kus olnud Seremetjevi staap. Lahingu algus olnud 17. nov. 1700 kell 17.00. Vene vägi põgenenud. Lipumäel olnud siis Karl XII staap;
ühel pimedal sügisööl tulnud veski juurde röövlid hobusega ja nõudnud villa ning varandust. Mölder sulgenud kõik uksed ja aknad ning pidanud kaua vastu. Koidikul hakanud kuked laulma, mille peale mölder öelnud: "Juba kikas kiirgab, aga röövlid ei lahku." Siis olla nende väikesel tütrel läinud korda külasse minna abi kutsuma. (Põrandas olla nii suur auk, et möldri väikene tüttar pääsenud läbi.) Aga kui abi tuli, olid röövlid ikkagi jõudnud veskisse sisse murda, möldri pere tappa ja viljakoormaga ära minnes veski põlema süüdata.
Lipumäe alt läks vanasti tee üle jõe. Veskikohast ülesvoolu silla juures asub suur kivi, mille pikkus on 10,8 m ja ümbermõõt 26,8 m. Kivi peetakse eestlaste muistseks ohvrikiviks ja see on looduskaitse all. Kivil on kiri, mis teatab, et kõrvalolev tee ja sild on ehitatud 1901. aasta suvel.1893. aastal ilmus Peeter Koidu sulest 84-leheküljele raamat "Vanapoisi avaldus". Kahe kaupmehe - noormehe ja neiu tutvumisega selle kivi juures algab selle jutustuse sündmustik. Nende noorte õnnetu armastus on raamatu sisuks. Tee rajamisel taheti see kivi killustikuks purustada. Kui pargi omanikku tutvustati selle raamatuga, siis jäeti kivi purustamata ja kivile asetati raudkivist pink, et möödujai võiksid pingil istudes veidi jalgu puhata ja mõtteid mõlgutada noorusest ja armastusest.

Toila - Oru koopad

Pühajõe oru järskudel kallastel leidub arvukalt Tiskre kihistu liivakivi paljandeid ja allikaid. Seetõttu võis ka vanasti esineda mitmes kohas koopaid, millest osaliselt on säilinud vaid üks - Hõbeallika koobas. See asub pargis oru parempoolsel veerul üle 5 m kõrges liivakivist kaljuseinas lossi alumise terassi all. Koopa ava on kolmnurkse kujuga, 1,7 m lai ja 1,4 m kõrge. Koopa pikkus ulatub 6 meetrini; ta kõrgus ja laius vähenevad sügavuti. Vanasi olnud koobas palju avaram ja pikem. Ta kõrge ja lai eesosa varises ligi 9 m pikkuselt sisse 1956. aastal ümbruskonnast leitud ja koopasse kokkuveetud sõjaaegse laskemoona lõhkamisel. Tõenäoliselt on varem olnud ka looduslikke varinguid, mis arvatavasti peamiselt koopa kõrgust suurendasid.Koopa tagaseinas leiduvast lõhest voolab välja raudkülm Hõbeallika oja vooluhulgaga alla 1 liitri sekundis. J. Piiper (1960) kirjutab sellest allikast järgmiste sõnadega, mis tänaseni on jäänud jõusse:"Allika vesi on nõnda selge, et koopa valvakas põhi paistab otse kui kuivana. Astusingi paha aimamata vette, mille külm embus mu illusiooni hävitas. Kristallselge allikavesi voolab sammaldunud kaljuastmetelt alla orgu, kus lehtpuude võrade varjus peitub Pühajõgi"Hõbeallika koobas ja ta allikas on pikka aega olnud üheks Oru pargi vaatamisväärsuseks. Selle ümbrus kujundati lossiaegadel romantiliseks varjuliseks puhkenurgaks. Kolmekümnendatel aastatel olevat koobast valgustanud isegi värvilised laternad. Ka nüüdisajal hoolitsetakse siin heakorra eest ja seda paigakest jalutavad vaatama paljud pargi külastajad.Kodu-uurija V. Meriste andmetel leidus Toila pargis vanasti kolm koobast. Teine koobas asus Pühajõe vasakul veerul kõrvaloru nõlvakul endise metskonnamaja ja pargivärava lähedal. Seda koobast hüüti Reokoopaks, mida vanasti muistsete sõdade ajal kasutati pelgupaigana. Seda koobas olevat vanasti kasutatud saunana, kus käidi end pesemas ja vihtlemas. Sellest allikast käidi ka vanasti vett võtmas silmarohuks. Kui aga tuli siia Jelissejev, siis jäänud see koobas unarusse ja nüüd on kinni vajunud, et selle asukohta enam ei leitagi.Kolmas koobas asus Oru pargi idaosas Neide pangas Nõiametsa all ja olevat kandnud nime: Nõiakoobas, Nõiametsakoobas või Röövlikoobas. novgorodi kroonikasse olevat kirjutatud, et 1268. aastal vürst Dimitri juhtimisel sõjakäigul Eestisse olevat nad Narva ja Rakvere vahelt leidnud koopa, kust voolanud välja allikaojad ja millisesse koopasse olevat läinud tsuudid koos varandusega peitu. Et sõjakäik toimunud talvel, siis leitud venelaste poolt lõpuks raskele olukorrale lahendus. Väikene koopaava võimaldas ju sinna siseneda ainult ühel inimesel korraga, keda kahjutuks teha oli koopasolijatel kerge. Eks ehitatud koopa suu ette lumest vettpidav vall. Tõusev vesi sundis koopasolijaid väljuma ja nad langesid sõjameeste kätte oma vara ja eluga.

Legende Toila-Oru pargist

Pühajõe nimi olevat tulnud sellest, et
jõgi voolab mööda mitmest hiiekohast;
vanal ajal olnud eestlaste ja vadjalaste vaheline muinaspiirijõgi - vadjalased olnud ida pool ja eestlased lääne pool jõge;
suure katku ajal polevat see hirmus taud üle jõe läinud;
Pühajõe nimi olevat tulnud sellest, et ristiusu tulekul aetud ümbruskonna rahvas jõkke, kus neid siis ristitud;
a) kui mõnel neiul polevat noormeeste juures edu olnud, siis tulnud sel neiul suvel neljapäeva õhtul täiskuu ajal jõkke suplema tulla ning kohe saanud ta vastupandamatu võlu;b) ...tulnud ka männivihaga vihelda...;c) vanad tüdrukud võtnud Pühajõest kuuvalgel vett, roninud siis lähedaste puude otsa ja vihelnud endid seal: nii loodeti kiiremini mehele saada.NõiametsPühajõe suudmes paremkalda pangal asetsevat metsa nimetatakse Nõiametsaks. Rahvapärimuste järgi olevat siin olnud vana hiiemets.Neide pankPanka, millel asub Nõiamets nimetatakse Neide (Neidu) pangaks. Panga nimi tulnud sellest, et siit heitnud noor naine ennast alla Voka paruni "esimese öö õiguse" eest põgenedes. (Teiste variantide järgi põgenenud peksu või sõja ajal sõdurite vägistamise eest.) Pärisorjuse ajal asunud pangajärsakul peksutall, kus talupoegadele vitsakaristust jagatud. Kord tahetud üht noort neidu peksutalli viia, kuid see rabelenud peksjate käest lahti ning hüpanud kõrgelt kaldalt alla. Tema mälestuseks hakatud kohta Neidekaldaks (Neidukaldaks) nimetama.

Toila suvituskohana

Venemaa pealinna Peterburi kasvamine, samuti teiste linnade areng tingis elanikkonna suviste puhkepaikade laienemise ja uute juurdetuleku. Üheks peamiseks sobivaks paikkonnaks oli Viru rannik, siinseks silmapaistvamaks kohaks aga Pühajõe suudmealal Oru koos lähedaste küldega. Maariba kõrge merekalda ja ranna vahel on kaetud lehtpuumetsa ja muruplatsidega. See on nagu loodud puhkajaile jalutus- ja puhkekohtadeks. Sellele lisandusid veel osoonirikas õhk jõesuudme männikus ja Männiku (hiljem Toila) külas, puhta merevee raviv toime jm., mis tingis õigusega antud koha õhukuurordiks nimetamise.19. sajandi teisel poolel hakkas Toilast ja selle ümbrusest kujunema silmapaistev suvituskoht ning seda eriti hoogsalt pärast raudteeliikluse avamist 1870. aastal. Toila kujunemine suvituskohaks mõjutas tugevasti kohapealset majandus- ja kultuurielu. Talupidajatele ja kaluritele avanes sellega võimalus müüa oma toodangut suvitajatele. Talvel aga andis tulu või, koore, piima ja munade turustamine Narvas ja Peterburis.Suvitajaile oli peatuskohaks vaja ehitada uusi ruume. Ehitati suvilaid, sisustati ruume mööbliga (juttude järgi oli peaaegu igas majas klaver) ja muu vajalikuga. Suvitajad soodustasid ka kultuurielu arengut. Loodi laulu- ja pasunakoore, lavastati näidendeid ning arenes ühiskondlike organisatsioonide tegevus. Seda tehti ühelt poolt suvitajate huvides, teiselt poolt olid suvitajad lavastajad, näitlejad ja nõuandjad.Suvilaid ehitati eriti Toila asulasse. Ainuüksi Abram Simon ehitas ajavahemikus 1872-1880 6 suvilat ja sisustas need. Paljud suvilad likvideeriti 19. sajandi lõpul kui 1897. aastal alustati Oru lossi ehitamist ja pargi rajamist. Neist 6 suvilat ehitati ümber Toila asulasse, millest 5 on alles. Osa suvilate materjali läks Pühajõe mõisa töölistele elamu ehitamiseks, osa suvilaid aga Kuremäele Pühtitsa kloostrile.Eelmise sajandi kolmekümnendail aastail oli Toilas kolm pansioni:
Villa "Inda", ööpäeva maksumus oli 3 krooni.
Pansion "Toila", ööpäeva maksumus oli 3-4 krooni.

Toilas suvitanud kuulsused:Betty Alver, Friedebert Tuglas, Marie Under, Carl Robert Jakobson ja paljud teised.

Isaku muuseum

Muistend teab jutustada, et pärast laastavat sõda olnud Iisaku ümbrus inimtühi. Pääsenud ainult üks mees, kes end kogu sõja aja tühjas kaevus varjanud. Ta leidnud valge hobuse ja sõitnud sellega endale naist otsima. Sirtsi soo pealt leidnudki endale ühe vanatüdruku. Mehe nimi olnud Iisak ning tema järgi hakatud ka kohta Iisakuks nimetama. Ümberkaudne rahvas olevat aga nende järeltulijad.

Narva jõe kanjon

Narva jõe kanjoni maastikukaitsealal (14 ha, kaitse all 1959. aastast) on kaitse all Narva klindioru läänekallas Narva linnas ja joaastang Kreenholmi saare põhjaosas.

Ontika maastikukaitseala

Ontika maastikukaitseala (1212 ha, moodustatud 1957. aastal) hõlmab Ida-Viru klindilõigul Saka–Ontika klindiplatood põhjakaarest ääristava kuni 55 m kõrguse Kambriumi–Ordoviitsiumi astangu ja selle jalamile jääva kitsa (50–200 m) klindimetsariba ning osa klindiplatoost. Siinne klindiastang on nii Balti kui Põhja-Eesti klindi kõrgeim.

Türisalu maastikukaitseala

Türisalu maastikukaitsealal (27 ha, moodustatud 1991. aastal) on kaitse all Laulasmaa–Türisalu klindipoolsaart põhjakaarest ääristav 29–31 m kõrgune klindiastang ja sellealune klindimets. Astangupealsel lool on kaitse all põõsasmaran

Pakri maastikukaitseala

Pakri maastikukaitseala (1451 ha, moodustatud 1998. aastal) hõlmab Pakri poolsaare põhjaosa ning Väike-Pakri ja Suur-Pakri saare rannikuala. Kaitsealal on u 22 km paljanduvat klindiastangut ja rohkesti kadaka-, põõsas- ja lageloodu.

Osmussaare maastikukaitseala

Osmussaare maastikukaitsealal (480 ha, moodustatud 1996. aastal) on kaitse all saart põhjakaarest u 6 km ulatuses ääristav kuni 6 m kõrgune paest klindiastang ning klibuvallid paeplatool. Osmussaart on välja pakutud mütoloogilise Odini hauana. Sellele viitavad nii saare nimi (rts Odensholm = Odini haud) kui ka saarel ennemalt olnud Odini kivi (rts Odinstain). Pärimuste järgi ollagi Odin pärast Ragnarökki selle alla maetud. Tähelepanu väärivad nii klindiastangu jalamil paljanduvad osmussaar-brektsia sooned (u 475 mln aasta eest toimunud maavärina jäljed) kui ka neugrund-brektsiast (Neugrundi madala piirkonnas u 535 mln aasta eest toimunud meteoriidipahvatusel tekkinud kivim) rändrahnud. Osmussaar on ka oluline peatuspaik arktiliste merelindude rännuteel ja siin talvitub rohkesti aule.

Põhja-Eesti looduskaitsealad

Enamik Põhja-Eesti klindi tähelepanuväärsetest lõikudest on hõlmatud maastikukaitsealadega, kus peatähelepanu on loomulikult pööratud klindiastangutele ja nendega kaasnevale.

Майдла мыйза

Впервые мыйза упоминается в 1465 г.Первыми владельцами мыйзы были бароны фон Майделл, отсюда и эстонское название мыйзы - Майдла. В 16-17 вв. мыйза часто меняла хозяев,пока в 1689 г. не стала владением барона фон Врангеля, от которого и произошло немецкое название мыйзы Wrangelstein. Георг Людвиг фон Врангель построил в 1764-1767 гг. на месте разрушенного в ходе Северной войны здания новую усадьбу, которая сохранилась и по сегодняшний день. Церковные хроники отмечают, что в усадьбе Майдла жило 7-8 приходских учителей.В 1890 году усадьбой владел Герман фон Лёвис оф Манер. С 1925 года в здании усадьбы Майдла, что выстроена в стиле барокко, действует школа. Сохранились наружная дверь усадьбы и гербы Врангелей и Бревенов.

Мыйза Аа

Усадьба Аа была заложена в 15 столетии как усадьба для форта Нарвского рыцарского ордена. В 1630 г. шведский король Густав Адольф подарил усадьбу бургомистру фон Вангершеиму. Во время Северной войны усадьба была сожжена, но затем в 1730-ых годах, восстановлена.Последним владельцем усадьбы был с 1889 г. ,и вплоть до национализирования в 1919 году,писатель Отто фон Грюневальд.Двухэтажное главное здание усадьбы выстроено в стиле барокко. К усадьбе пристроили два одноэтажных крыла и всему зданию придали стиль раннего классицизма. В конце 19 столетия добавили веранды. Западнее главного здания находиться беседка. Севернее пруд где прежде была водяная мельница.

Калви мыйза

История Калви уходит в 1196 год, когда датский король Кнуд VI приходил в Вирумаа для распространения христианства.Первые исторические упоминания описывают Калви как активное торговое место. Позже это место приобрело значение крепости и затем – усадьбы. Благодаря своему уникальному расположению и хорошему торговому ведению, Калви в течении столетий было весьма популярно. Название Калви произошло от имени владельца усадьбы.Dietrich Kalff которому принадлежала усадьба вместе с замком с 1512 года по 1581. Замок расположен недалеко от моря.Построен в 15 веке,первое упоминание о нём в 1485 году.Предположительно построен семейством Vietinghoff которые владели усадьбой с 1445 по 1512 год. Замок имел 2 этажа.Площадь внутренних помещений 586 м.К примеру площадь внутренних помещений малого замка в Пуртсе 390 кв.м.Это говорит о том,что замок имел для вассального замка довольно большой размер.Толщина стен замка не большая 0,8-1,25 м.Помещения первого этажа имели цилиндрические своды.Построен замок был из местного камня(известняк).замок сгорел в 1910 году.

Мяэтагузе мыйза

В сердце старого парка Мяэтагузе располагается бывший господский дом. Он был построен в 1796 году во времена правления Еугениуса Октаве фон Росена. В 1890 году в главном здании прошел масштабный ремонт и с этого времени унаследована нынешняя планировка здания и вспомогательные строения. Построенный в стиле классицизма господский дом весьма представителен, в глаза бросается красивое убранство. Особого внимания заслуживают двухвековые двери из дуба, деревянная лестница и выполненная техникой secco потолочная роспись.В усадебном ансамбле строений сохранились здания конюшенной - каретной, амбара, винного погреба, оранжереи, склада-подвала, винокурни, маслодельни, дома управляющего.

Курорт Нарва-Йыесуу

Нарва-Йыэсуу известный курортный город. Город находится в треугольнике между рекой Нарва и морским заливом, его улицы проложены прямо через сосновый бор в дюнах. Дома украшены затейливой резьбой по дереву, парки, сады, золотистый пляж, воздух наполненный ароматом хвои. В 1784 г. это место получило название Hungenburg(Голодный город). Согласно легенде, это название дали немецкие купцы, которые потерпев кораблекрушение не нашли на берегу ничего съестного. В 1894 г. получил название Нарва-Йыэсуу, однако по традиции его продолжали называть Hungenburg. Свой неповторимый облик город приобрел до первой мировой войны. Некоторые строения, например, Курзал, дача А.Гана, дача Пантелеева, дача Кольбе, пансионат "Ирэн" были подчеркнуто изысканы и роскошны. Здесь любили отдыхать известные деятели культуры: И.Шишкин, И.Гончаров, Н.Лесков. Сегодня Нарва-Йыэсуу, по прежнему популярное место отдыха. Здесь любят отдыхать и нарвитяне и туристы. Становится популярным кататься на яхтах и серфинг.

Солнце встает в Ида-Вирумаа

Ида-Вирумаа с его географией, природой и историей культуры является одним из интереснейших регионов Эстонии, в котором бок о бок можно встретить как исторические замки, промышленные города, тяжелую промышленность, так и завораживающую природу.Ида-Вирумаа богат на интереснейшие мызы, поэтому непременно нужно посетить хотя бы некоторые из захватывающих примеров этого наследия. Начните, например, с мызы Сака, находящейся на краю захватывающего дух Северо-Эстонского глинта и имеющей интересную историю. В 1941-1943 гг. на мызе Сака располагались поочередно немецкая и эстонская береговая охрана, а в послевоенные годы – советский пограничный кордон, о чем напоминает и восстановленная наблюдательная вышка. Сохранилось главное здание мызы Сака в стиле неоренессанса, построенное в 1862-1864 гг. Здание окружает богатый на виды парк. Для посетителей созданы прекрасные возможности для установки палаток и ночевки в кемпинге. На мызе располагается также гостиница, спа-центр и ресторан.

Neeruti maastikukaitseala

Neeruti maastikukaitseala on ilusa loodusega 1272 hektarit hõlmav ala, kus metsaga kaetud väikesed piklikud mäed – oosid – vahelduvad väikeste järvedega. Oosid on tekkinud ligi 10 000 aastat tagasi jääaja taandumise käigus. Jääaja uurija Endel Rähni on nimetanud Neerutit jääaja muuseumiks.
Retkejuhi juhtimisel on siin võimalik läbida nii lühemaid kui pikemaid matkaradasid.

Kiltsi loss ja admiralituba

Kiltsi mõisaansambel on rajatud 18. sajandi lõpul. 19. sajandil kuulus loss aga von Krusensternide suguvõsale. Adam Johann von Krusensterni (1770-1846) juhtimisel teostus vene esimene ümbermaailmareis. Sellest kolm aastat kestnud reisist sündis ka «Lõunamere atlas».
1995. aasta 16. novembril möödus 225 aastat Adam Johann von Krusensterni sünnist, ning siis avati lossis talle pühendatud mälestustuba.

Porkuni paemuuseum

Porkuni paemuuseum asub Porkuni paisjärve keskel Küngassaarel 15. sajandist pärit linnusest järele jäänud värava- ja vahitornis. Ainukeses Eesti rahvuskivi tutvustavas muuseumis saab ülevaate Porkuni linnuse ja mõisa ajaloost, eksponeeritud on läbilõige Eesti paekihtidest, fotod Virumaa paeehitistest, karstinäitustest ja erinevad skeemid-kaardid. Lisaks on üleval tuntud paefotograafi Tõnis Saadre loomingu näit

Porkuni paemuuseumPorkuni järve keskel asuvale saarele rajati 1479. aastal linnus, mis hävis juba üsna ammu, Liivi sõja (1558-1583) ajal. Järele jäi vaid väravatorn. Aastasadu Porkuni mõisa juurde kuulunud torni on säilitamise huvides renoveeritud.
Peale II Maailmasõda kuulus torn Porkuni koolile. Torni 500 aasta juubeliks (1979) remonditi torn tolleaegse koolidirektori eestvõttel ja Eesti Kurtide Ühingu rahadega. Renoveeritud torn võeti kasutusele kooli puhkeruumina. 1991. aastal koostati siin väljapanek kurtide õpetamise ajaloost Eestis, 4. juunil 1992 lisandus Marko Pomerantsi ettevõtmisel paenäitus.
Läbi torni viie korruse on võimalik saada ülevaade Eesti rahvuskivist – paekivist. Ekspositsioon tutvustab paekivi tekkelugu, kivistisi, levikut ja kasutust. Siin on rikkalik kollektsioon paenäidiseid üle Eesti. Torni tipus asub vaateplatvorm. Siit saab heita pilgu Porkuni järvele, mõisakompleksile ja ümbruskonnale.

Vao tornlinnus

Torni tüüpi linnuseid oli Eestis 14. sajandil üsna arvukalt. Neid ehitati maa- ning veeteede julgestamiseks ja samuti paikadesse, kuhu ei olnud vaja arvuka meeskonnaga suuri linnuseid. Vao tornlinnus on ehitatud tõenäoliselt 14. sajandi teisel poolel. Kindlustus asub endise Vao mõisapargi serval, kõrge nõlvaku kaldal.
Linnusel on koos keldriga neli korrust, millest kaks alumist on võlvitud. Esimesel korrusel asub väljapanek linnuse, mõisa ja ümberkaudsete külade ajaloost. Pikemat käsitlust leiab Vao mõisa viimaste omanike von Rennenkampffide perekonnalugu.

Sagadi mõis

Lahemaa rahvuspargis asuvat Sagadi mõisa peetakse üheks kõige silmapaistvamaks mõisaansambliks Eestis. Varasemad teated mõisa kohta pärinevad juba 15. sajandi keskelt.
Kompleksis on restaureeritud 18 hoonet. Härrastemajas näeb mõisaarhitektuuri ja interjööri 18. sajandist 20. sajandini. Endises viljaait-tõllakuuris on avatud metsamuuseum, mis tutvustab Eesti metsa ja metsandusega seonduvat.

Altja

Altja on vana kaluriküla, mis osaliselt taastatud, sealhulgas Uustalu ja Toomarahva koos kõigi kõrvalhoonete, külakõrtsi, kiige ja võrgukuuridega. Ümbruskonnaga saab tutvuda kolmekilomeetrisel Altja loodus- ja kultuuriloolisel õpperajal.

Palmse mõis

Lahemaa rahvuspargi südames asuv Palmse mõis on üks unikaalsemaid taastatud mõisaansambleid Baltikumis. Suursugune von Pahlenite suguvõsale kuulunud mõisahoone 18. sajandist on restaureeritud ja seal tegutseb muuseum.
Mõisaansambel on ümbritsetud pargiga, kus võib leida haruldasi ja eakaid puid, luigetiike ja pargipaviljone.
Mõisa juurde kuuluvas tõllakuuris tegutseb aga Lahemaa rahvuspargi looduskeskus, aidas on avatud vanatehnika näitus ja moonamajas saab aimu mõisatööliste elust-olust.

Käsmu meremuuseum

Käsmu küla on ajalooürikutes esmakordselt mainitud 1453. aastal. Legendi järgi olevat küla ristiisaks Kasperi nimeline kapten, kes kord merehädast pääsenuna siia kabeli ehitas. Küla ise ehitati välja vahetult enne Esimest maailmasõda, kui meresõitudega oli kogutud piisavalt jõukust. Üle Eesti sai Käsmu tuntuks kui kaptenite küla.
Meremuuseumis saabki tutvuda Käsmu küla ajalooga, muuseum ise asub eelmise sajandi lõpul ehitatud kordonihoones.

Lahemaa rahvuspark

Lahemaa on Eesti vanim rahvuspark ja üks Euroopa tähtsamaid metsakaitsealasid. Seal asuvad mitmed matka- ja õpperajad: Majakivi-Pikanõmme õpperada (7 kilomeetrit), Viru Raba õpperada (3,5 kilomeetrit), Oandu loodusmetsa õpperada (4,7 kilomeetrit), Koprarada (1 kilomeeter), Altja loodus- ja kultuurilooline õpperada (3 kilomeetrit), Käsmu loodus- ja kultuurilooline rada (4,2 kilomeetrit), Käsmu jalgrattarada (12 kilomeetrit) ja Võsu-Oandu matkarada (9,5 kilomeetrit).

Lääne-Virumaa kümme põnevamat vaatamisväärsust

Rakvere ordulinnus
Rakvere ordulinnuse säilinud müürid on pärit 14.-16. sajandist. Praeguseks on linnuse siseruumid taastatud ja osaliselt konserveeritud. Linnuse eeshoovis on käsitööliste õu, loomade aedik, Schenkenbergi kõrts ja mitmed keskaegsed atraktsioonid nagu piiramistorn ja kiviheitmismasin.
Kätt saavad külastajad proovida vibu laskmises ja mõõgavõitluses.
Lisaks on avatud näitused Liivi Ordu ajaloost, relvadest läbi sajandite. Külastada saab veel veinikeldrit, kabelit ja piinakambrit.
Linnuse vahetus läheduses asub Rakvere linna sümboli, kunagi Tarvanpää linnusele nime andnud tarva kuju, mis püstitati 2002. aastal tähistamaks 700 aasta möödumist linnale Lübecki linnaõiguste andmisest. Kuju mõõdud: pikkus 7,1 meetrit, kõrgus 3,5 meetrit, sarvede vahe 3,4 meetrit, kaal 7000 kilogrammi.

LÄÄNE-VIRUMAA

Lääne-Virumaal on pärast kohalike omavalitsuste volikogude valimistulemuste väljakuulutamist (peale 20.10.2005) 2 linna ja 13 valda: Rakvere ja Kunda linn, Haljala, Kadrina, Laekvere, Rakke, Rakvere, Rägavere, Sõmeru, Tamsalu, Tapa, Vihula, Vinni ja Väike-Maarja vald, Viru-Nigula vald. Lääne-Virumaal on 4 linna (st 2 vallasisest linna): Rakvere, Tapa, Kunda ja Tamsalu.Elanike arv seisuga 01.01.2009 - 66 838 inimest.

See on huvitav....

Kas olete tähelepanu pööranud, ei isegi meie rahatähtedel on tuttavad kohad ?

NARVA KINDLUSE AJALUGU

rduaegne linn ja linnus - Tihtipeale kiputakse neid samastama , üheks tervikuks pidama. Tegelikult ei olnud aga see kaugeltki nii. Linn see oli eelkõige majanduse sõlmpunkt , turg kus kaupmehed võisid oma kaupu müüa , vahetada . Siia tulid ümberkaudsed , talupojad aga ka mõisnikud et oma saadusi müüa ja osta mida kodune majapidamine ei võinud pakkuda. Siit sai soola , rauda - siin võis müüa oma viljasaagi , kariloomi , kõike mis majapidamises üle jäi . Linnast sai ka relvi , peenemaid riideid , ehteasju . Ja siin elasid ja töötasid käsitöömeistrid kes kõiki neid esemeid valmistasid. Narva oli ka sadamakoht ja sadama tarvis pidi leiduma samuti kõiksugu ametimehi - lootse, köiepunujaid aga ka laevaomanikke ja meremehi. Linna tulid kerjama sandid ja õnne otsima needki kel teisal jalgealune tuliseks oli muutunud. Kogu see kirju , alamrahvast koosnev seltskond moodustas linna elanikkonna. Asula pidi olema küllalt suur , eelkõige aga organiseeritud - võimeline pidama korda , koguma makse , vajadusel end aga kaitsma. Seda tunnustades võis valitseja - kuningas - keiser anda asulale linnaõigused. Linnaõigused tähendasid sõltumatust kohalikust feodaalist ( kohalik maaomanik) , õigust pidada kohut , müntida raha , kehtestada kohalikke makse , pidada palgasõjaväge. Linnakodanikud olid isiklikukt vabad , pidid aga maksma makse ja kui vaja täitma sõjavaekohustust. Võimu linnas teostasid eeskätt rikkaimad - kaupmehed kellede seast valiti isekeskis linnanõukogu - Raad . Raad otsustas kõigi linnaelu küsimuste üle ja pidas kohut. Linn pidas oma teenistuses linnasulaseid - palgasõdureid. Linnus seevastu oli riigivõimu sõjaline tugipunkt. Tolleaegset Põhja-Eestit valitses kuni 1347. aastani Taani kuningas oma asehaldurite kaudu - hiljem , peale linnuse ja linna müümist Saksa Ordule - Liivi Ordu. Orduaegse Narva linnuse kõrgeimaks võimukandjaks oli foogt. Foogti põhiülesandeks oli linnuse kaitsevõime tagamine - linnuses pidi leiduma nõuetekohane varu toiduaineid - päris palju, seda oli vaja piiramise tarvis. Samuti pidi olema küllaldaselt sõjavarustust. Linnus pidi olema vajalikul arvul mehitatud. Põhituumiku moodustasid orduvennad ( Liivi Ordu oli vaimulik sõjaline ühendus) Orduvennad elasid linnuses ordueeskirjade järgi , nagu mungad olles pühendunud vaid Ordu teenimisele). orduvennad olid aadlikud kes Ordusse astudes pidid lahti ütlema oma senisest ilmalikust elust , loovutama Ordule oma vara ja pühenduma ainult ühise eesmärgi teenimisele. Neist nõudeist ei peetud aga tihti kuigi tõsiselt kinni. Orduvendi oli Narvas vähe - on teada et kui linnuses elas vahem kui 12 orduvenda valitses linnust foogt , kui aga rohkem siis veidi kõrgem ametimees komtuur. Narva linnuses oli vähem. Niisiis olid linnuses põhiliseks sõjaliseks jõuks sõjasulased - elukutselised palgasõdurid lihtrahva hulgast. Ordufoogti ülesandeks oli ka ümbruskonnast maksude kogumine. Linn ja linnus kuigi paiknesid koos , ei olnud tihtipeale kuigi heades omavahelistes suhetes. Tallinnas viis selline linnakodanike ja orduhärrade konfrontatsioon koguni relvastatud kokkupõrgeteni. Keskaja ebakindlates poliitilistes oludes pidid kumbki nii linn kui linnus , eeskätt mõtlema kaitsele. Esialgse Narva linnuse ehitamisaeg ei ole teada , kas võis see olemas olla juba muinasajal? Ka ei ole teada esialgse linnuse põhiplaan. Pärast Teist maailmasõda , restaureerimistöödel leiti Pika Hermanni torni müüride alt , varasema sõõrikujulise kaitsetorni jäänused. Võimalik et need on säilmed esialgsest kaitsetornist mis võis olla ainus kiviehitis linnuses. Sellist tüüpi näiteks on tänapäevani säilinud Kiiu tornlinnus. Keskne kaitsetorn võis olla ümbritsetud puidust kaitsetaraga. Esimene kirjalik teade Narva linnuse ehitamisest parineb Novgorodi I kroonikast - Niisiis tuli Ditman ehk Taani kuninga asehaldur Dietrich von Kivel suure väe ja rahvaga ning asus ehitama linna Narva jõele. See linn purustati ja põletati õige peatselt Nongorodlaste poolt. (Linnaks nimetame siin kindlust , tugipunkti)1277 esineb Eilard von Oberge Tallinna ja Narva kuningliku kaptenina - linnus oli niisiis olemas. 1294 a. Räägib Novgorodi I kroonika aga jälle linna ehitamisest Narva jõele ja selle kohesest põletamisest Novgorodlaste poolt. Kahjuks ei ole päris selge , kas jutt on linna või linnuse põletamisest. Võiks arvata et venelased rüüstasid linna ja põletasid selle kuid ei pruukinudki vallutada linnust. Selle aja kroonikutele oli tihti omane saavutatud edu suuremana paista lasta kui see tegelikult oli. XIII sajandi lõpul ehitati esialgne linnus aga põhjalikult umber - sellest sai nelinurkse põhiplaaniga kastell - linnus mille nurgas oli kandiline torn. Linnusega koos valmis ka eeslinnus ( põhjaküljel ). Need ehitusjärgud on põhiosas tänapäevani jälgitavad.Kandiline nurgatorn see oli praeguse Pika Hermanni eelkäija. Alguses ilmselt kolmekordne , ehitati aga mitmel korral kõrgrmaks oma lõpliku ilme ja kõrguse omandas aga alles parast Liivi Sõda 1593. aastaks. 1342 rüüstasid ja põletasid Narvat Pihkvalased - pühapäeval kui rahvas missal oli... ( katoliku jumalateenistus ) 1345. aasta - Taani kuningas Valdemar IV Atterdagi ürikus mainitakse Narvat kui linna. Samal aastal määratakse Narva ametisse kaks vaimulikku - Narva foogti aga kohustatakse kindlustama neid vaimilikke ametirüüdega ja kohase austusega , samuti pidi foogt andma neile kasutada kaks paari hobuseid et vaimulikud saaks külastada väljaspool linna elavaid koguduseliikmeid. 1345a. 29. augustil müüs Taani kuningas Põhja-Eesti ühes Tallinna ja Narvaga 19 000 hõbemarga ( 4,5 tonni hõbedat ) Saksa Ordule. 1.novembrist 1347 laks Narva Saksa Ordu haru - Liivimaa Ordu valdusse. Liivi Ordu oli vaimulik sõjaline organisatsioon ja ordulinnus pidi vastama kindlatele ehitusnõuetele. Siin pidid leiduma eluruumid orduvendadele , saal - reflektoorium , kirik. Kastell ehitatigi ümber konvendihoone tüüpi linnuseks , müürid said kõrgemad , samuti lisandus avar eeslinnus. Pikast Hermannist aga sai linnuse peatorn .Need tööd olid tehtud juba 1367a. kui taaskord venelased linna ruustasid. Siis jäid eeslinnusesse peitunud linlased puutumatta kuna seda ei suudetud vallutada - küllalt tugev oli niisiis. Kui suhteliselt kompaktse kivilinnuse ehitamine oli ordule kergesti jõukohane siis pindalalt oluliselt suurema l i n n a kaitsmine vajalike müüride ning tornidega oli kodanikele majanduslikel põhjustel raske ülesanne. Selline võimas tornidega ringmüür nagu Tallinnas jäigi Narvas ehitamatta. Linnamuur siiski oli ja müüril oli ka torne. Nimeliselt on teada vaid üks - Veskitorn. Tornide asukoht on teadmatta - linnamüür lammutati juba XVIII sajandil , mõned tornid võisid saada maetud hilisemate bastionide muldkehadesse. Tulirelvade kasutuseletulekuga kahanesid Narva linnamüüri kaitseomadused aga sootuks - 1558a. 11mail lasknud suurtükkidest linnamüüri augu , vallutasid venelased linna käigult...

MIDA TASUB VAADATA ???

Meie kodumaal on väga palju huvitavaid kohti. Üks neist on Narva. Ma olen käinud Narvas paar korda ja mulle kõige rohkem meeldis Narva Kindlus. Soovitan kõigile, kes pole seal käinud ..... minge ja vaatage oma silmadega ! See on tore !

IDA-VIRUMAA AJALUGU

Virumaa on üks Eesti varaseima inimasustusega piirkondi Eestis. üks tuntumaid keskmisesse kiviaega kuuluv leiukoht asub Kunda lähedal. Narva jõe orgus hakkasid umbes 8000 aastat tagasi elama kiviaja küttid-kalastajad. Umbes 3000 aastat tagasi laienes asustus uutele viljelusaladele piki põhjaranniku lavamaad. Eesti vanimad raudesemed on leitud Lüganuse valla Sope kalmest.Esiaja rikkal ja rahutul lõpuperioodil, 10.-13. sajandil tulid Virusse vadjalased, nende kääpad paiknevad maakonna ida- ja lõunaosas. 18.02.1268 tungisid Virumaale novgorodlased vürst Dmitri ja pihkvalased oma leedulasest vürsti Daumantase juhtimisel. 13. sajandi algul rüüstasid siin saksa ristisõdijad, 1219.-20. Ristisid rahvast taanlased, mille käigus tähendati esmakordselt üles ka külakohad ja nende suurused. Taani võim püsis Põhja-Eestis üle saja aasta. 1346 müüs Taani oma valdused Saksa Ordule. Viimane kindlustas üle 200 aasta kestnud rahuperioodi, mille katkestas 1558. aastal alanud Liivi sõda.1700. aastal alanud Põhjasõjas piirasid venelased jälle Narvat, kuid kuningas Karl XII juhitud Rootsi armee lõi lahinguväljal kolmekordses ülekaalus olnud vene vägesid. Venelased võtsid revanzhi aastal 1704, kui Peeter I juhtimisel sunniti Narva linn kapituleeruma ja Ida-Virumaast sai vene tsaaririigi osa.Vene revolutsioonide segaduses kuulutati 1918 veebruaris välja Eesti Vabariik. 1940.aastal toimus Eestis enamlaste riigipööre ning Eesti kuulutati Nõukogude Liidu osaks. Eesti jätkas Nõukogude Liidu osana. Aga kohe kui 1991. aasta augustis Venemaal toimunud ebaõnnestunud riigipöördekatse järel võimalus avanes, kuulutati end taas iseseisvaks.

EESTI JA VIRUMAA